 |
 |
| 
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Kliendikaart on eelkõige kaardi väljaandja identiteedi
kandja omades ka vastavat kujundust. Tehniliselt on kaart pelgalt informatsiooni
kandja, kaardi funktsioon(id) määratakse infosüsteemis
ja neid saab enamusel juhtudel muuta või täiendada. Tehnoloogiliselt
teostuselt on kliendikaart tavaliselt magnetribaga kaart, mis võimaldab
klienti personaliseerida, on ühilduv pangakaartide töötlemiseks
vajaliku riistvaraga ja on samas suhteliselt odava omahinnaga. Kuid
kliendikaart võib olla ka kõige lihtsamal juhul ilusa
kujundusega firmat iseloomustav plastikkaart, mis kannab ainult kaardi
väljaandja identiteeti ja sobib tehniliselt ainult allahindluse
andmiseks. Keerulisemal juhul võib kliendikaardi realiseerida
kiipkaardi tehnoloogial ja sellisel juhul on see eriti sobiv kasutamiseks
automatiseeritud teenindussüsteemides. Kliendikaardil võib korraga olla ka mitu erinevat (üksteist mitte välistavat) funktsiooni. Näiteks Ehitusmaailma ja Stockmanni kliendikaardid annavad teatavate kaubagruppide puhul hinnaalandust ning Stockmanni kaart on samaaegselt ka krediitkaart. Samas Ehitusmaailma kliendikaart kogub ka boonuspunkte. Võimalik on ka kliendikaartide ristkasutus mittekonkureerivate müügikohtade vahel. Näiteks Maksimarketi kaardiga oli mõni aeg tagasi võimalik saada allahindlust Ehitusmaailma poodides. Sageli kasutatakse kliendikaartide ristkasutust kaubakeskustes, kandmaks mitte niivõrd konkreetse kaupmehe identiteeti kuivõrd konkreetse kaubakeskuse identiteeti. Sellega muudetakse atraktiivsemaks kaubakeskuse müügipind ka väiksematele kaupmeestele, kelle jaoks oma kliendikaardi juurutamine on reeglina liialt kulukas. Ettemaksu (prepayd) kaarte kasutatakse põhiliselt klientide hoidmiseks, pakkudes sellise kaardi omanikule teenust või kaupa reeglina ka odavama hinnaga. Eelkõige on seda tüüpi kaardid oma koha leidnud kütuse müügil ja kaardilepingu sõlmijateks on suuremalt jaolt firmad. Kaardi väljaandjale on väärkasutuse riskid keskmise suurusega. Allahindlust võimaldavad kaardid on klassikalised kliendikaardid ja kassasüsteemides on vastavat funktsionaalsust üsna lihtne realiseerida. Allahindluse pakkumine kliendi sidumiseks on hästi vana meetod ja kliendi poolt on kaardi "kasulikkus" ka vahetult tunnetatav. Allahindlust on võimalik diferentseerida eri kaardiseeriate ja eri kaubagruppide osas. Kaardi väljaandjale on väärkasutuse riskid minimaalsed. Krediitkaardi omadustega kaarte väljastavad reeglina suured kontsernid ja kaardiomanikeks on küllalt rangete reeglite põhjal valitud kliendid. Kuna ostude eest tasumine toimub perioodiliste maksetena, siis on kaardi väljaandja poolsed riskid arvestatavad ja eeldavad ka väärkasutuse monitooringut ning riskide maandamiseks on vajalik mitmesuguste piirsummade kehtestamine (maksimaalne ühekordne ostusumma, maksimaalne kuu ostusumma). Põhimõtteliselt konkureerivad sellised kaardid pankade poolt väljastatavate maksekaartidega. Punktikogumise kaardid on levinud pikemaajaliste kliendisidumise projektide puhul. Kliendi ostudega seatakse vastavusse nn. boonuspunktid ja iga kaubagrupi puhul muundatakse kliendi ost boonuspunktideks. Boonuspunktid akumuleeritakse ja teatava perioodi möödudes või kindlaksmääratud punktisumma saavutamisel on kliendil võimalus oma boonuspunktid ühel või teisel meetodil "kätte saada". Kaardi väljaandja pakub näiteks võimalust teatava summa ulatuses sooritada allahindlusega ostu või korraldab punktikogujate vahel loterii. Väärkasutuse riskid on kaardi väljaandjale minimaalsed. Co-branded kaardid on reeglina pankadega ühistöös turustatavad kaardid, mille puhul kaart kannab maksevahendi funktsionaalsust (kliendi pangakontoga seotud deebet- või krediitkaart) ja samal ajal annab konkreetse kaupmehe juures tehingut tehes ka allahindlust või kogub boonuspunkte. Co-branded kaartide puhul on sagedased ka kaardi väljastajate vahelised allahindlused teenustasude osas. Sünergia saavutatakse panga kaarditoote laialdasema leviku ning kaarditoote suurema funktsionaalsuse näol. Kliendi jaoks annab kaart lisaks allahindlustele ka lisamugavust (mitme kaardi asemel üks) ning kaardi väljaandale on väiksemad kaardi tootmise ja turustamise kulud. Kuna reeglina on kaardi lepinguliseks väljastajaks pank, siis väärkasutuse riskid on kaupmehe jaoks samad, nagu mistahes muu maksekaardi puhul. Tehnilise realisatsiooni poolelt vajavad ettemaksu(prepayd)kaardid ja krediitkaardid reaalajas autoriseerimist, kuna kannavad endas otseselt maksefunktsiooni ja vajalik on kontrollida kaardi ehtsust ning vabade ressursside olemasolu. Hajutatud müügikohtade puhul tähendab see keskse andmebaasi olemasolu ja kassasüsteemide sidet vastava andmebaasiga. Discount-kaardid saavad töötada ka kasutades kassasüsteemi lokaalset andmebaasi. Kaarditüübi ja kaubagrupi kohased allahindlusprotsendid on salvestatud kassasüsteemi serveris või lihtsamal kujul kassatöökoha arvutis ning kassasüsteem sooritab ka kõik allahindluse jaoks vajalikud arvutused. Geograafiliselt hajutatud müügikohtade puhul võib probleemiks olla kaubagruppide ja kaardikohaste allahindluste sünkroniseerimine, mistõttu on enamusel juhtudel allahindluse arvutusel tegemist suhteliselt lihtsate ja üldiste arvutusalgoritmidega (üks kliendikaardi kategooria ja üks allahindluse protsent üldsummalt või allahindlused üksikutelt kaupadelt). Punktikogumise kaardid ei vaja üldjuhul reaalajas sidet - piisab kassasüsteemi või POS terminali oskusest vastava kaardi andmed salvestada ning seostada konkreetsete tehingutega (ostuga). Kuna punktikogumine on pikaajaline protsess, siis on vajalik andmete säilitamine hilisemaks boonuspunktide realiseerimiseks kliendi poolt. Geograafiliselt hajutatud müügikohtade puhul on vajalik andmete kogumine ühtsesse andmebaasi. Sõltuvalt kliendile lubatud boonuspunktide realiseerimise meetodist, võib hajutatud müügikohtade puhul see operatsioon keerukaks kujuneda - kliendil peab olema võimalik oma boonuspunktid realiseerida temale sobivas asukohas. Seetõttu kasutatakse üsna tihti boonuspunktide realiseerimiseks kas perioodi lõppedes kindla summa ülekandmist kaardiomaniku arveldusarvele või loteriid, mille puhul "hüvitust" saavate klientide arv on väike. Kuna klient on punktide kogumise käigus ka huvitatud oma jooksvast punktisaldost, siis tavaliselt tuleb realiseerida ka võimalus teha boonuspunktide saldopäringuid. Siinjuures on tehnilise realisatsiooni poolelt võimalik ette näha mitmeid eri lahendusi - lihtsamal juhul saab klient oma punktisumma teada otse kaupluses makseterminalist või kassasüsteemist ja vajadusel võib süsteemi täiendada näiteks internetiliidesega, kus kliendil on võimalik omaalgatuslik kaardistaatuse kontroll. Kliendikaartide põhieesmärk on kaupmehele sobiva kliendi profiili kindlakstegemine (väidetavalt annab põhiosa käibest vaid üks kolmandik klientuurist). Koos akumuleeritud punktidega või allahindluse tegemise käigus säilitatakse ka info kliendi poolt sooritatud ostude kohta ning selle info põhjal selgitatakse, millised on lojaalse kliendi eelistused üksikute kaupade või kaubagruppide osas. Omades klienti iseloomustavaid andmeid (need saadakse kaardilepingu sõlmimisel), saab luua ka seoseid kliendigruppide ja kaubagruppide vahel. Põhiline rõhuasetus mahukate kliendikaardi süsteemide puhul on klientide grupeerimine ja kliendigruppide käitumise (ostude) analüüs. Vastavad päringud ja raportid võivad nõuda märgatavalt suuremaid infotehnoloogilisi ressursse kui on tavaliselt vajalik kassasüsteemi serverile. |
| Copyright © Pankade Kaardikeskuse AS. Laki 12, 10621 Tallinn, tel. 6711 477, faks 6711 420 E-mail: estcard@estcard.ee
|